täna on ikka veel tegemata kõik see, mida plaanisin. ilmselt on tarvilik üles kirjutada, siis on silma ees ja kuhugi pole põgeneda. oma peas muutub kiri väga kergesti nähtamatuks, mistõttu nimekirjad on salajased ning märkamatud. pliiats aga ei halasta. et kirjast lahti saada, peab rohkem vaeva nägema.
peaaegu kõik. miskit ka sai tehtud.
käisime laupäeval kinos. pedro almodóvar "nahk, milles elan."
muusikat filmist:
pöörane lugu, ilusad inimesed, silmasilitavad pildid, kirg - kõik, nagu vaja. pedro loominguga kohtusin esimest korda viljandi aegadel, kui käisime korterikaaslasega vaatamas toona veel püstiolnud rubiini kinos "halba kasvatust." olin mõistagi võlutud. näiliselt lihtsalt veerev looke hakkas võtma ühel hetkel ootamatuid kurbkoomilisi pöördeid. üldse minu lemmikrežissööre-lavastajaid iseloomustab see üks ja seesama tempo ning visuaalsus. kui juba, siis juba. kino kannab minu jaoks ilu. ükskõik siis millist: elusat, realistlikku, väljamõeldud. aga viimatinähtud filmi soovitan vaadata ikka. taaskord oli peategelaseks imeilus naine, kuid juttu hoopis mehest. mulle meeldib väga, kui mehed meestest räägivad.
kompvek - meenutab, et klaaskompvekid purgis hakkavad otsa saama.
2 kommentaari:
mul õnnestus ka seda mõni aeg tagasi näha. palju on selle kohta olnud kommentaare, et film oli hea, kuid võigas. ma ei tea, milles asi, aga olles näinud almadovari teisigi filme, mind see nii ei šokeerinud. pigem oli tore ära tunda režissöörile omaseid käike, teemasid ja nagu sina ütled, kulgemisi.
kusjuures jaa. kaaslaste jaoks,kellega koos vaatamas käisime, oli see esimene almodovari film ja nemad olid küll raputatud, kui välja tulid. aga minu jaoks oli see kuidagi meeldiv äratundmine(õigesti märgitud) ning see tunne, et ma olen seda süžeed varem näinud või lihtsalt sellist filmi kogu aeg oodanud. nii et ikka mõtled ilus, mitte võigas :)
Postita kommentaar