pea nädal aega on mul telefonifoobia. ei taha kõnesid teha, mis sest, et on vaja. nii et anna andeks, laura. ma juba täna helistan Sulle. ausalt...
vahel juhtub nii. lihtsalt ei saa hakkama. ketran oma peas kõnede võimalikku käiku ja fakt on see, et tegelikult on kõik hästi. aga muudkui lükkan edasi. saan aru inimestest, kes oma foobiatega maadlevad. mul küll õnneks ükski asi ega tegevus silme eest mustaks ei aja. õnneks.
vahetevahel pelgan inimesi tänaval, teisi autosid liikluses, suuri busse, mõtet lehmade silitamisest, võõrastele ustele koputamist jne. siiski naudin oma probleemide väiksust.
1 kommentaar:
Tore oli näha oma telefoni ekraanil Sinu nime!
Foobiatest saab ikka kõige paremini lahti neid ületades ;)
Postita kommentaar