märts. kaheksas.

veebruar tehtud.

liigume kiirelt eelmise postituse lõpus tehtud teavituse juurde: island tehtud.
õigemini kogetud, sest tehtud on liiga lõplik. arvestades, kuidas ma sealt üldse ära tulla ei tahtnud ning hea meelega naasen.

saabudes võttis meid vastu tihe lumetorm, mis mitte midagi näha ei lubanud mitte üheski suunas. ainult meetrikese poolteist enda ümber.
pilt lumetormist ja reykjaviki lennujaamast:









reisimine ise läks väga sujuvalt. ka kuuetunnine paus oslo lennujaamas, mida ei kavatsenudki linnas veeta. kuna läksin sinna reisile pea võhivõõrastega, siis oli see meeldiv võimalus inimestega tutvuda. reisi teemaks oli õppevisiit ja islandi huviharidusega tutvumine. puhas bisnistripp. viis päeva sõin igal võimalusel õhtusöögiks kala. valget kala. tavalisest nurgapubist kuni väljapeetud restoranini: kvaliteet oli suurepärane. õnnepunktid aina kogunesid. toitudest pilte ei teinud. magustoitudeks erinevad lagritsamaiused - õnnetabelile lisandus aiana punkte. külastasime ja jutustasime erinevaid asutusi ja muudkui tutvustasime ennast ja muudkui hoidsin end võrdlemast meiega ning püüdsin rohkem mõista. lõppkokkuvõttes aga olin võlutud, sest lapsi nad seal armastavad ning teevad kõik võimaliku, et lapsel on hea ja turvaline. mis ei tähenda liigset poputamist-talutamist ega kasvatamatust. ja hammustasin lõpuks läbi, milles värk. sealne kogukonna tunne, mis hõljub õhus ning selgitab nende käitumist ja olemist. see on pärit külakultuurist, mis seal pole nii vana midagi, arvestades, et reykjavik hakkas suureks linnaks kasvama alles 1960-ndatel, siis ongi kaasa võetud see "küla kasvatab lapsed" mentaliteet. laps on varandus ja kindel sammas elu jätkumisel. pole küsimustki, kas väikese mudilasega saab restorani minna või lasta neil avalikus kohas rahulikult häält tehes mängida. miks ei peaks saama? ümberringi on inimesed, kes näevad ja saavad sekkuda, kui olukord sekkumist vajab.

pilt viikingimuuseumis ringituuseldavast kohalikust ämblikmehest, kes ilmselgelt on löögivalmis puhuks, kui maailm päästmist vajab:

väga soojalt soovitan kuulata 28. veebruari perepildi saadet vikerraadios islandi eestlastest, kes väga ilusti räägivad sealsest olemisest, mida ma veel ei oska sõnadesse panna.

olles katnud siis minu kolmest lemmikteemast võõrsil kaks (toit ja lapsed), liigume loodusesse. kuna see saar on hiiglaslik ning minu sealviibimine üürike, siis see natuke, mida nägin........noh, sellest piisas. tundsin, mida tähendab looduse jõud. ning ilmselt on see üks veetlevaid asjaolusid sealsete inimeste juures - see oskus elada koos loodusega. mitte hädaldades, mitte muuta püüdes. pigem vastavalt riietudes ning rahulikult toimetades.
musta liivaga rand. valge liivaga seal polegi, välja arvatud üks kunstlik reykjavikis.
ja muidugi ookean. nägin lõpuks ammuigatsetud ookeani. kohtumine oli liigutav ning sel hetkel lendasid kõik õnnearvestused vastu taevast, sest etteseatud skaala jäi kesiseks.

kõik on lage ning enam-vähem ühte värvi. sain teada, et see on minu jaoks igati sümpaatne looduspilt.

lihtsalt meeleolukas teos väga konkreetse vuntsi ja lokiga kuningapaarist.

vaade linnaraamatukogu aknast.

selle aasta esimene kevadepai põsel ja puhas õnn olemasolemisest.

vastan hea meelega küsimustele ning näitan veel pilte ning räägin veel, kuidas ma sealt üldse ära ei tahtnud tulla. ja kuidas ma soojalt soovitan seda kohta külastada :)