veebruar. viieteistkümnes.

uus aasta on kestnud juba poolteist kuud. poolteist?!?!!? aeg liigub jah kiiremini. seda on tõestanud teadlased, mistõttu ei kavatsegi väita, nagu "vanemaks saades läheb aeg kiiremini." lause mõlemad pooled on põhimõtteliselt õiged: saan vanemaks ja aeg läheb kiiremini. aga nende vahel pole nii suurt seost, kui vanemad inimesed püüavad väita.

kuidas siis on elu?
elu on hea. tööd on kuhjaga ning pean piinlikkusest silmi maha lüües tõdema, et teps mitte pole ma kõikide asjadega mäel. veel. ent kuna universum ütleb alati jah, siis visualiseerin elavalt, et olen oma asjadega mäel. punkt. ja teeme selgeks: see on positiivne ellusuhtumine, mitte reaalsusest kaugenemine.

tõtt öelda pole ma veel elus enne end nii kahe jalaga maas olevana tundnud. aktiivsest enesesse süüvimisest räägin hea meelega mõni teine kord otse ja ausalt. igatahes on hiiglama põnev ning uskumatu, kuidas on võimalik olla ka halval päeval õnnelik. olen meeletult tänulik!

kena uudis on muidugi see, et teisipäeval lähen lendu ja maandun pehmelt islandi pinnal. käisin raha vahetamas ja ausalt: nii ilusaid rahatähti pole ma veel enne näinud. unistan muudkui tööst, mis reisimist sisaldab. etskae, ongi olemas! jälle olen väga tänulik :)
tegemist on muidugi vägagi tööreisiga, mistõttu mädamunahaisused looduslikud basseinid ilmselt jäävad teiseks korraks. aga eks näis - elu on ju seiklus :)

uus aasta saabus taaskord vahvalt. unistasin aastavahetusest võõraste inimeste keskel ning etskae! tutvusin väga põnevate tüüpidega.

kahju on, et ei jõua kallistada kõiki armsaid inimesi, kes elavad kusagil kaugemal, ent saadan mõttes neile palju armastust. see on väga lilleline postitus, aga muretsemine on palvetamine asjade eest, mida ma tegelikult ei taha. ja nii jäägu täna nõnda.

panen siia ühe loo, mis on mu pleilistis olnud viimased kaks kuud. see algus lihtsalt on niiii mõnus! ja jätk ka.