juuni. esimene.

põgeneda pole enam kuhugi. tuba ennast ise ei korista. kulmud ennast ise ei kitku. raamatud ennast ise läbi ei loe. aken ennast ise puhtaks ei pese. mõtted imeväel teiseks ei muutu.
kuklateadmisedki teiseks ei muutu. isegi, kui kangesti mõistusega väänama minna. pool üksteist on väljas jummala valge ja kusagil õitsevad kullerkupud.
armastan. hoopis teisel moel kui seni. kuidagi loomulikumalt ja rahulikumalt. igast hirme on. aga need pakib kokku.

jätkuvalt: