sügis ruulib sel aastal taas täiega. pilt on laupäevaõhtusest tammepuualusest meditatsioonist - puude ladvad leegitsesidki kuldses õhtupäikeses. ah sellest siis raamatutes räägitaksegi. saan aru nüüd ka sellisest mõistest nagu kuldne sügis. muudkui avastan. artur rinne loomingu kuulamine pole enam kaugel. üsna lähedal, kui aus olla. kaunid sõnad, kaunid laused...
paar päeva tagasi peaaegu et pääsesin langevast linnusitast ning võin vanduda, et udu ja päike kokku moodustasid valge vikerkaare. pean neid kahte juhtumit ülimalt headeks märkideks, et olukord läheb aina paremaks. siiski tuleb välja, et vajan tuge kasvõi märkidest jõudmisel oma maasikaväludele. nagu mu väludel hetkel miskit viga oleks. aga tahan rohkemat. ei varja.
õudselt põnev on ümberringi. näoraamatus jagatakse mängude asemel põnevaid artikleid ja mõnusaid pildiseeriaid. püüan olla võimalikult palju õues, kuigi täna seda kindlasti ei juhtunud. veetsin päeva koduseinte vahel rulludes ja jutuubis surfates ja filmi vaadates. homme on taas uus päev.
sain just aru, et kirjutan siin päevikus, kuidas mul hetkel läheb. mitte eales ma ei analüüsi mõnd nähtust. olgu see siis filmi või ühiskondlikult terava olukorra kohta. aga nii on. ma ei suuda isegi mõnd arvustust otsast lõpuni lugeda nii, et vahepeal igavusest pinteresti ei põika või midagi muud taolist.
seega!
mu kahele olemasolevale eesmärgile on lisandunud kolmas: harjutada järjepidevust.
elu ilu on lihtsates pisiasjades - hakkan siis tuba koristama ja tolmu võtma! ise see tuba end ei korista. tuleb välja...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar