milline meeldiv meeleseisund: olla haaratud millesti kogu ulatuses ning samas olla praeguses hetkes.
pühapäeval oli kinopäev ja sõbrapäev ja kõndimisepäev ja perepäev. käisime vaatamas filmi "about time" richard curtise loomevakast. sealt pärit taieste seltsis olen veetnud märkimisväärse osa ööpäevi oma elust - tundide mainimine ei kõlaks nii dramaatiliselt. igatahes, olen igati selliste nummide filmide austaja. ma ei oska enam ammu (või siis ikka veel) selgitada, mis on vajalik ühele filmile, et ma magama ei jääks poole pealt. huvitaval kombel haakus pühapäevane filmivaatamine laupäevasega - "cemetery junction." kirjutatud ning lavastatud ricky gervais´i ning stephen merchant´i poolt. tänan. bbc the office oli üks mu esimesi äratajaid komöödiavallas. ilmselt olen oma maitse selle järgi seadnud. film ise aga oli väga meeldiv, lihtne ning isegi meditatiivne jalutuskäik. peale vaatamist jäi tunne, nagu oleks keegi sametiselt silitanud üle põse. sellised elamused mulle meeldivad.
lisaks oli pühapäevane kinoskäimine elamus omaette. kohas, kus puudub kino traditsioonilise kinomaja kujul, tekib mul üsna ruttu lausa füüsiline vajadus minna sinna majja. vaatama ükskõik mida. see on see heli, kui sosistatakse filmis, see pehme astumine vaibal, see dramaatiline muusikaline sissejuhatus treileritele. see kõik kokku. uuuuhhhhh.... sealt lahkudes ilmutas end algul öeldud mõte. ma püüan seda mitte kaotada. kui tore on seda kanda edasi kaasas oma igapäevategevustes.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar