jaanuar. teine.

käesolevat aastat alustasin mitte ainsagi lubadusega. ega kujutelmaga. ega kinnitusega. nautisin sooja detsembriilma, mis pöördus kiirelt soojaks jaanuariilmaks. mõnus oli olla. maaühendusega. kindlalt.

küll aga korraldasin detsembris midagi enneolematut iseendale. olen sellest juba siin ja seal rääkinud, aga ega küll küllale liiga tee.

inspireerituna getteri projektist "500 asja puhkuse lõpuks välja," alustasin oma projekti "500 asja jõuluks välja." 10. detsembril tegin esimese skoori. ja siis hakkas vaikselt veerema. olen võrdlemisi laisk suurpuhastustes. aknaid pesen siis, kui piinlik välja on vaadata. külmkappi koristan vast kõige tihemini. tolm koguneb ka siin ja seal. aga see suurpuhastus oli midagi, mida olen juba ammu meelel mõlgutanud. ja tegin ära. tegelikult on veel üks toanurk jäänud. aga skoor on ammu ületatud. nii et võin tsipa viilida.

suurpuhastustest räägitakse, kui millestki vabastavast ning hing puhastavatest. ega ma kahtlegi. aga minul tõi see kaasa hoopis ehmatuse ning ebakindluseiili. sest äkki olidki kõik need prügiarved aastast 2010 ahjus tuhaks, kulunud riided prügikonteineris ning vanad rikkis tehnikavidinad jäätmejaamas. olin sellest nii kaua mõelnud ning äkitselt see oligi nii. olin mõelnud küll tegevusest, aga mitte kunagi tulemusest. eriti ootamatu oli, et see tulemus avaldas rohkem vaimule, kui silmale mõju. paranen. sest lahtilaskmine on üks minu suuri eluülesandeid. ja tõin esimest korda sel aastal kuuse tuppa. küll traadist tehtud ja humanast, aga siiski. üks kuusk rohkem, kui kunagi varem mu iseseisvas elus.

väga äge.