ametliku puhkuse viimane päev.
maandusin viljandisse peale nädalast ja mõned päevad peale tallinnas olemist. jah, see on jätkuvalt mulle pea sobivaim puhkusepaik. vaatamata katkematule taustamürale isegi siis, kui ühtegi autot ei näe. ja nüüd need uued trammid vigisevad samamoodi, nagu olekski kusagil euroopas ja mitte eestis.
suured hiiumaa ja võrumaa plaanid lendasid sujuvalt vastu taevast tänu perekondliku tervise keskmise langemisele. praeguseks on olukord juba etem, aga korraks tulin maa peale ja panin omad tahtmised ootele teiste tarvis. vahel on lihtsalt nii vaja. ja polnud nii hirmus midagi.
kohtusin jakobiga, kes on pea kuu aega siin maamunal ise õhku hinganud. see titade-ime on jätkuvalt imeline. ka see, mis hakkab nende vanematega toimuma ning minuga, kellel mul pole titat ega suuremat last ega üldse hetkel järeltulijaid. kas tekib isu enda omi saada? kas kasvab hoopis hirm nende saamise ees? mis värk sellega üldse on? emotsioonid igatahes. palju rõõmu ja tänutunnet.
sain aasta vanemaks. olen nüüd 35-le lähemal, kui 30-le. olen täiskasvanu. ja tegelen täiskasvanu asjadega - köögis on lahtine kanalisatsioon ning omanikkude suur remondituhin möödunud. nagu ka minu puhkus, mistõttu hakkan seda segadust korraldama. jummel, kui raske on enda heaks midagi välja küsida. isegi, kui mul on igati õigus selleks. hing ihkab remonti.
30-ndad on endiselt lahedad.
nagu ka august. see imelise valgusega kuu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar