aprill. üheksateistkümnes.

võhandu tehtud. 20 tundi ja 41 minutit koos supipausidega. peaaegu terve ööpäev mu elust. selgituseks siis, et startisime suure kummipaadiga. mitte kanuu ega muu väiksema ja oluliselt kiirema sõiduvahendiga.

jutt, et vaimne ettevalmistus on sellistel pikamaapiinadel väga oluline, peab paika. sel korral tekkis surnud punkt eelmise aasta 45. kilomeetri asemel kusagil 65-l kilomeetril. peale seda algas vaimne pingutus. sest füüsis suutis küll. peas ketras vabandusi, kuidas loobuda segamini kümne erineva meditatsiooniga, millega enda mõte väsimisest lahustada.

olime eelmise aasta loobumispunkti jõudes pea kaks tundi eelmise aasta graafikust ees. nii et oli veel veidi valge. olin selleks hetkeks suht läbi külmunud ja otsus peaaegu kindel. aga üles soenedes lõpuks mõtlesin "metsa kah!" ja toppisin sada kihti riideid selga, uued saapad-sokid ja minek. selleks ajaks oli juba pime ning lõpuni jäänud 24 kilomeetrit. arvestuslikult umbes kuus tundi. kuus tundi?!?!?!?! see tähendas lõpetamist umbes kell neli hommikul. ahhhhh..........

fakt on aga see, et aeg läheb kiiresti seal paadis. sest igasugune taju kaob. öö oli selge ning jõgi peegelsile. tähed lausa peegeldusid. mitmed ka langesid, aga soovimine läks nihu, sest vastupidamisele kulus rohkem energiat. nii jäävad kehtima eelmise noorkuu soovid.

viimased 9 kilomeetrit oli lihtsalt nii kopp ees nii sellest paadist kui kogu maratonist. ning kui kusagil võsa taga hakkasid paistma tuled, mis tähistasid finišit, läks asi eriti hulluks, sest looklev jõgi viis need tuled kaugemale ja tõi lähemale ja viis kaugemale ja tõi lähemale. loobusin uskumast, et üldse kohale jõuame. aga jõudsime. härmas paadi ning rõõmsa tuimusega.

tahtsin ainult ära sealt paadi ligidusest. peas keerles jätkuvalt küsimus, et miks inimesed seda teevad? täna, kui ärkasin veidi kange kehaga ja mõttetühja tuulutatud peaga, siis saan aru, et selleks ongi vaja. keskendumine millelegi muule annab võimaluse kustutada need tavamõtlemised, mida igapäev peas ära ei suuda kerida, nii et järgmistel vaja edasi kerida. olen rõõmus, et selle siiski otsustasin lõpuni kaasa teha, aga uuestiminemisele ei mõtle enne sügist.

ja üsna selged signaalid sai loetud ka selle kohta, kuidas kohelda oma keha ning on väga palju põhjuseid selle toimimise üle õnnelik olla.