mai. neljas.

olen meisterlik ootaja. muudkui ootan, millal juhtub see ja teine. muudkui unistan ning siis avastan, et vahel joppab kah - läkski täide. tegelikult pole enamus ajast rahul, kuidas asjad on või liiguvad. nii on see unistuse täitumise rõõm üsna üürike. pealegi on ju alati mingi vimka juures, mida ma ei oodanud. vimkast aga sünnib juba uus unistus.

ootan vaimu, mis peale tuleks, et saaks see ja teine tehtud. kuigi tegelikult hakka otsast peale ning juba liigub kuhugi edasi. esireas räägin näiteks oma eluruumide koristamisest. muudkui ootan ja ootan, aga tolmukiht tiheneb ja tiheneb. ja siis ükskord, kui tolmukiht ära tõmmata ning asjad ümber paigutada või minema visata, siis on äkitselt rohkem valgust toas. ükspäev avastasin sama lahtilaskmisega: see koht, mis enne rindkere piirkonnas rõhus, täitus äkki armastusetundega. ilus hetk oli. aga kuidas hakata peale lahtilaskmisega ja siis see jutti ajada?

muidu on hea. kolima peab hakkama. mis seal siis ikka. muutused on ju head. ebamugavad, aga head.

tuli pähe korraks ise vastutama hakata oma elu eest. vau, mis kogemus! protsess on käima lükatud. püsib küsimus: kas ma olen tõesti naiivne? liiga optimistlik? ise arvan küll end oma südametarkusega ära majandavat. ehk sellest piisabki? tahaks nagu tõestada, et saan hakkama. samas: kellele ikka tõestad? see lõhnab kangesti vastasolija suu sulgemise ning oma võidu kuulutamise järele. õõnes ettevõtmine tundub see viimane. piiride tajumine ning tegevuslik protsess tunduvad ahvatlevamad. nauding mitte finišijoone ületamisest, vaid teelolemisest. elus on see finišijoon liiga lõplik kah, ei maksagi nii dramaatiliseks muutuda. praegu on nii. praegu on hea. võimalusega veel paremaks muutuda.