aprill. kahekümne esimene.

üsna esimest korda elus möödusid pikad aprillikuised pühad kusagil mujal, kui perega koos. ühtegi muna ei värvinud ega ühtegi pole ka söönud selle aja jooksul. tunnen, et sellest pole midagi, sest korraks pean eemale astuma sellest, mis alati on olnud. tekib teine perspektiiv. nagu tallinnast ära kolimine on tekitanud pühapäeviti igatsust kadrioru pargi, katariina kai ning mõne armsa inimese järele. distantsilt on tõesti vaade teine.

see ei tähenda, et mul siin viljandis millestki puudu on. kaugeltki mitte. üldse tajun oma 30 eluaastat hoopis teisiti - väga kift aed, kus on põnev jalutada. siseturism turgutab ja pakub elamusi. uus mantra sündis just praegu!

tänahommikune helgemeelsus on kahtlemata tingitud asjaolust, et mu käsivartest on taandunud piimhape ning ühest paigast teise liikumine on imeliselt lihtne. piimhape tuli laupäevasest võhandu paadimaratonist, mille meenutamisel saan ausalt öelda, et olen umbes 16 tundi veetnud oma elust aeruga. kas seda siis vees leotades või sellega päriselt tööd tehes. tervest maratonist läbisin kolmveerand. lõpetamine jääb edaspidiseks eesmärgiks. siiski tundsin eile valutavaid käsi mööda linna vedades, et tean enda kohta midagi, mis möödakäijatele silma ei hakka. salajane isiklik uhkusehetk.

olen tänulik, et mind ikka toredate inimestega kokku viiakse. või satun. või tõmban ligi. lemmikhetkeks oli muidugi see surnud punkt, kus pea ja keha tühjenesid üheaegselt ning aer tõesti ligunes paadi kõrval vees. isegi loobumisele polnud jõudu mõelda. aga see möödus. väga hea hetk meelde jätta. kus need minu viitsimise või jaksamise piirid siis tegelikult on?

ilus hetk sünnib ikka ükskõik kuskohas.

ilus.