see on veidi vängem teisend mõtteavaldusest "oled nagu viis Sulle kõige lähemal seisvat inimest. vali, kellega suhtled."
laupäeval tuli ka see pauk. on asju, mida loed ja kuulad ning siis nõustuvalt kaasa noogutad, ilma et seda tõde tegelikult oma kontides tunned. olen vist ennegi siin kirjutanud sellest toredast tundmusest - süütundevabadusest. jah, mina valin, kellega suhtlen. ja ma ei pea ennast halvasti tundma sellepärast. mu valikud meeldivad aina enam. kusagil ei pitsita teadmine, et käesolev sõprus või koosolemine tegelikult ei toida neid õigeid energiaid. siiski jään, sest temal on seda vaja jne. laupäeva õhtul vaatasin ringi ja need näod ning silmad ning olemised tegid mind rõõmsaks.
hetkel käib meeletu emotsioonimöll seoses erinevate otsuste ja valikutega. meelekindlus heitleb enesehaletsusega. kuskil aga kumab teadmine, et nagunii on tulemus täpselt nii õige, nagu sel hetkel olema peab.
"aga äkki ma peaksin võitlema?!"
"äkki ei!?"
"äkki see on hetk, kus ikka peaks, sest muidu olengi tallaalune?!"
"äkki ei?!"
samal ajal selles möllus on esimest korda väga kohalolev ning mitte põgeneda sooviv mina. uus ja huvitav kogemus.
istusin eile paadisillal ja loojuv päike kumas kalendripildiliselt läbi kasepuude peegeldudes siledalt järveveelt. kogu pilti kirjeldades ei saa eirata seda teatavat romantikahõngu ning veidi slaavi luuletaja sõnakasutust. üksteist aastat tagasi istusin samamoodi ühe jõe ääres siit tükk maad eemal ning maailm oli äkitselt nii suur. nüüd on veel suurem tänu 11-le lisandunud aastale - väga kihvt tunne. 11 aasta pärast on järgmine kontrollpunkt.
õudselt palju mõtteid sigineb ikka. aga puhata tahan ka. lebada rannas sooja leebe tuule käes ja siis vahepeal ennast näiteks telki nihutada edasi lebama.
konkreetne kokkuvõttev lõpetus kõikidele justtehtud mõtteavaldustele puudub - nagunii ei saa ju miskit otsa. voolame siis kaasa.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar