kas kahekümne kolmas või kahekümnekolmas?
teisipäeval oli tunne, et oleme arutanud läbi kõik mulle teadaolevad probleemid ja edasi on tundmatu eikellegimaa. kena reisiärevus.
ometi astusime sammukese tagasi ning on ikka see üks ja sama, mis torgib ega lahti lase. surkisime veidi ning sain uksest välja saata vähemalt osa sellest.
kord enne seda aga sain füüsiliselt tunda, kuidas süütunne on nõnda eraldiseisev ning korralik ballast, mida olen kaasas kandnud pikka-pikka aega. kopsud läksid hoopis uut õhku täis.
see abiküsimine on viinud füüsiliselt tuntavate muutusteni. rahu. rõõmu. seda kõike on rohkem, mida siiani otsinud olen. aga pole endale lubanud. uued tundmused, uut moodi armastamine.
täpsemalt ei oska ega tahagi selgitada.
väga head ööd.
t.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar