pikk vahepaus. kulus ilmselt ära.
alustan kohe sellega, et istun oma isikliku arvuti taga rongis ning sõidan viljandi poole. vahel on sundmõtted, mis peavad saama teoks - üks nendest oli rongiga sõita ning tähtsa näoga tööd teha. tehtud. tänaseks. iseendale oli seda millekski tarvis. nagu nende unistamistega ikka.
käsil on siis ümbermaailmareis, hetkel peatuspaigaga viljandi (aitäh toreda mõtte eest, silver, kristiina ja klea). kõik juhtus kiiresti ning esimesed kaks kuud on möödunud. teine ilmselgemalt lõbusamini, kui esimene. eks sisseelamistega on ikka nii. inimesi on palju. on huvitav. äkitselt avastasin, et armastust on ka palju ja kasvab juurde. maailma, sõprade, pere, ebameeldivate mälestuste, iseenda vastu. see on lihtsalt ilus. (viimane lause pühendatud jaanile ja markole naasmise puhul).
viljandisse kolimisega on lisaks olemasolevatele palju armsaid inimesi taas tagasi tulnud. olen vist jõudnud sinna vanusesse, kus sõbrad on juba pikema staažiga, kui mõni aasta. on, kellega juba laspepõlvegi meenutada. kaisal löövad välja vanad vigastused. siin me oleme - peaaegu 30 ja rõõmsad kogu oma oodatud/ootamatus elukäigus. esimene laps pidi raudpolt olema sündinud hiljemalt 25-ks eluaastaks. aga näed, ootavad seal pilve piiril, et me nende jaoks võrdseiks kaaslaseiks saame. ilmselt. teine võimalus on see, et kuna oleme nii ihaldusväärsed emad ning kohalejõudmine määratud vähematele, käib ukse peal trügimine.
tulge külla!
t.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar