suvi läks?

sügis on käes. mu lemmikastaaeg isegi võiks öelda. muidugi see ilus soe päikseline osa, kui lehed on peaaegu alles puude otsas. hiilib kerge nukrus segamini väikeste rõõmudega, mis peaasjalikult tulevadki kuldsest valgusest, kõdulõhnast, niiskest õhust. praegu on vist isegi kuuseis selline, mis soodustab kerget depressiivsust. või siis hoogustab seda olemasolevat. ometi on armsad ümber, kes on nii lõpmata ja lausa sentimentaalseksmuutvalt armsad. aitäh. tänulik olla on paljugi eest. püüan ikka päeva lõpuks nimekirja kokku panna ja rõõmustada. aga pugedes puuduliku enesevalitsemise taha, jäävad mõned õhtud vahele.

näiteks võimaluse eest viibida jälle uues kohas. käisime iirimaal sügist vastu võtmas. peaasjalikult corki linnas lõunakaldal. mängisime lammastega jalgpalli, limpsasime kohalikke kesvamärjukesi, nägime ka valgete tuttidega rohelisi künkaid. ikka neid, millest karjused kurblikke laule laulavad. kohtasime uusi inimesi. ja sain aru, et võrreldes mõnede teiste euroopa paikadega, on meie kodumaa endiselt väike euroremonditud postsovjetiriik.

seda kõike sain jagada armsa sõbraga, mis on veel omaette imevahva.

ilmad olid eestijahedad, aga peenrad alles õilmitsesid. rääkimata kombainidest, mis vilja koristasid.

vaieldamatult väikeste koerte linn. ehk kolm nädala jooksul kohatud isendit kõrgusid üle põlve.

tänav, mille kõrval kahvatus veidi isegi viljandi kõrgemäe. sest pildi tegemise hetkel olin poole peal.

kõik see tõusmine aga tasus end vaatega.

ma armastan kangesti selliseid künkaid ja vahelduvaid kõrgusi, millega meie kaunist kodumaad niiväga pole õnnistatud. aga alati jään nende pildistamisega jänni. fotoalbum mu peas on ikka palju võimsam.

ja loomulikult kuulus reisi juurde järjekordne veetlev raamatupood vibes&scribes. sealt pärineb mu hiliseim öökapikirjandus: paul theroux´ the stranger at the Palazzo d'Oro. meelad novellid rõõmusnukras huumorikastmes.